Sahara ilmumise provotseerisid muistsed inimesed

Sahara ei olnud alati nii kuiv ja elutu, kui me seda tänapäeval tunneme. Selgub, et üsna hiljuti (geoloogiliste standardite järgi) oli see territoorium elu täis ja kabiloomade karjad tiirlesid selle tohutu rohelise ulatusega.

Sahara on meie planeedi suurim kõrbeala. Selle pindala ületab Austraalia territooriumi ja elutu liiva arvukus rõõmustab ja paelub kõiki, kes siia esmakordselt tulid. Kauges minevikus, Mesozoici ajal, asus sellel territooriumil Tethise ookean. Selle tohutu veehoidla jäänused on tänapäeval Vahemeri ja Must meri, samuti Kaspia mere järv. Ookeani olemasolust siin annavad tunnistust Saharast leitud arvukad vaalade ja muude mereloomade jäänused. Arvutimudeli modelleerimise käigus suutsid teadlased taastada paleoliitikumi ajastu kliimapildi. Teadlaste sõnul oli vaid umbes 10–12 tuhat aastat tagasi selle Aafrika osa kliima üsna niiske ning siinsed looduslikud tingimused meenutasid savannide ja steppide vööndit. Sel ajal Saharas elanud inimesed tegelesid veisekasvatuse ja -kasvatusega, krokodillid ja jõehobud elasid täisvoolu jõgedes ning kabiloomade karjad varjutasid päikest. Sellest annavad tunnistust arvukad paleoliitikumiaja kivimaalid, mis leiti Liibüa kõrbest Saharas. Umbes 7000 aastat tagasi jõudis see piirkond kliima kuivendamise perioodi. Vihmasadusid hakkas vähenema, õhutemperatuur tõusis, taimevarud olid ammendunud ja arvukad loomad hakkasid nendest piirkondadest toitu otsima.

Kuid viimasel ajal jääb Sahara loodusliku päritolu toetajaid üha vähemaks ja valdav enamus selle hämmastava piirkonna teadlasi usub, et inimtekkeline tegur võis põhjustada nii suuri elutuid ruume. Selgub, et juba neil kaugetel aegadel suutis inimene muuta meie planeedi nägu tundmatuseni. Teadlaste sõnul tegelesid Saharas elanud tänapäevase tuaregi ja berberi esivanemad peamiselt veisekasvatusega, kasu oli selles rohkesti taimeressursse ja vett. Kuid mingil hetkel jõudis kariloomad sellise mõõtmeni, et karjamaad hakkasid lagunema. Uute karjamaade ülekarjatamine ja puittaimestiku vähendamine oli tõukeks selle territooriumi mullakihi lagunemisele ja kõrbestumisele. Huvitav on see, et antiikaja arenenud karjakasvatustsivilisatsioonide kohale kerkisid meie planeedi veel mõned suured kõrbed (araabia, tõrv, karakum, gobi).

Muidugi võivad kliimamuutused meie planeedil kiirendada kõrbestumise protsessi. Kuid peamine tegur, mis provotseeris Sahara tekkimist, oli tõenäoliselt inimtegevus. Seda versiooni toetab ka asjaolu, et maailma kõige ulatuslikuma kõrbe pindala kasvab pidevalt ja Sahara lõunapiir ajavahemikul 1958–1975 liikus ekvaatori poole 200 kilomeetri võrra.

Nagu selgus, on inimkond keskkonda negatiivselt mõjutanud rohkem kui aastatuhande vältel. Ja meie ülesanne on jätta õitsev planeet tulevastele põlvedele ja mitte eluks kõlbmatu elutu kõrb.