Siberi jõgede pööre: miks nad jälle räägivad unustatud projektist optimismiga

Sõjajärgsed aastad NSV Liidus läksid ajalukku kui ulatuslike looduse muutuste periood. Ehitasime niisutus- ja laevakanaleid, hiiglaslikke tamme ning ehitasime ka veehoidlaid. Täna räägime realiseerimata projektist põhjapoolsete jõgede voolu suunamiseks Arali piirkonda, mida on hiljuti sagedamini meelde peidetud varjamatu entusiasmiga.

Siberist Araali piirkonda kanali ehitamise idee, mis vajas alati veevarusid, polnud tegelikult nõukogude teaduse vili, nad kirjutasid sellest 19. sajandil. Kuid spetsialistid ei tegelenud üksikasjalike arvutustega alles 1950. aastatel, kui sai selgeks, et Araali-Kaspia mere veevarud muutuvad peagi ebapiisavaks. NSV Liidu Aasia vabariikides laienes puuvilla ja muude põllukultuuride istandike arv, rahvaarv suurenes, mistõttu peeti projekti Irtõšši äravoolust Araali piirkonda üleviimise ainsaks võimaluseks probleemi lahendada.

Kanali kujundusele, mis pidi saama samal ajal niisutatavaks ja navigeeritavaks, läheneti kogu tõsidusega. Töö tellija oli NSVL Veevarude Ministeerium. Projekti väljatöötamisse oli kaasatud üle 150 teadus- ja disainiinstituudi ning selleks kulus umbes 20 aastat. Valmistati ette tohutult palju kartograafilist materjali ja üksikasjalikke tehnilisi arvutusi.

Loojate sõnul pidi projekt toimuma kahes etapis. Algselt oli kavas ehitada kanal Siberia - Kesk-Aasia, mis tooks vett Obasse Kasahstani ja Usbekistani lõunasse. Kanal pidi olema laevatatav ja selle pikkus oli üle 2500 kilomeetri. Teises etapis oli kavas ehitada 10 pumbajaama ja viia Irtõsi jõe vesi Kasahstani Amu Darya ja Syr Darya jõe vahel.

1976. aastal tehti projekti elluviimiseks ametlik otsus. Kuid teadusringkonnas oli sellel ideel palju vastaseid, kes alustasid aktiivset kampaaniat ehituse takistamiseks. Autoriteetsed eksperdid tegid mitu ekspertarvamust, mis osutasid projekti negatiivsetele keskkonnamõjudele.

Plaani vastased osutasid paljudele probleemidele, mis tekivad pärast kanalite ehitamist. Peamised neist on: Põhja-Jäämere vee soolsuse suurenemine, mis kaotab osa jõe äravoolust, paljude Obis ja Irtõšis elavate kalaliikide hukkumine, igikeltsa režiimi muutused Lääne-Siberi põhjaosas, kanaliga külgneva territooriumi sooldumine ja mõne maa üleujutamine veehoidla ehitamise ajal .

Hoolimata asjaolust, et projekt pidi lahendama magevee probleemi ja saama Araali-Siberi piirkonna kõige olulisemaks transpordiarteriks, lükkus selle ehitamine 1986. aastal edasi. Ja see ei juhtunud rahaliste vahendite puudumise või riigimuutuste alguse tõttu, vaid seetõttu, et projekti peeti sobimatuks. Hirmuäratavad keskkonnaväljavaated veensid juhtkonda, et majanduslik kasu ei olnud nii suurt kahju väärt, mille ulatust on raske hinnata.

Kõiki neid fakte arvestades on kummaline kuulda Aasia vabariikide juhtide avaldusi vajaduse kohta naasta põhjapoolsete jõgede üleviimise projekti juurde. Praeguseks pole see võimalik, vähemalt sellisel kujul, nagu seda kavatseti NSV Liidus teha. Ärge unustage ka seda, et täna asub territoorium, mis peaks projekti kaasata, erinevates riikides, mis põhjustab täiendavaid poliitilisi raskusi. Veel üks selliste grandioossete projektide elluviimist mõjutav tegur on rahastamise küsimus. Kaasaegse majanduse tingimustes viiakse kõiki selliseid projekte ellu ainult suuremate krediidiorganisatsioonide kulul, kes hindavad projekti majanduslikku kasu. On ebatõenäoline, et nad eraldaksid raha 30 aastat tagasi üksikasjalikult välja töötatud ja tagasi lükatud plaani elluviimiseks.