Pidin olema nutikas: meremees jäi ellu pärast seda, kui oli veetnud 133 päeva ookeanis parvel

See oli II maailmasõja kõrgus, kui hiinlane Pan Lien läks teenima Suurbritannia reisilaeval. Ta suundus Lõuna-Ameerika kallastele, kui üks Saksa allveelaev hakkas talle ootamatult rakette tulistama. Selle tagajärjel uppus laev kiiresti. Seda mõistes noormees ei kõhelnud, hoolimata asjaolust, et ta ei saanud ujuda, pani selga kaitsevest ja hüppas üle parda. Just see päästis ta peagi aset leidnud plahvatusest. Vrakide hulgast leidis mees õnne, et leidis päästeparve, millest hiljem sai tema kodu pikaks 133 päevaks, kuni ta lõpuks päästeti. Nii sai alguse lugu mehest, kes mitte ainult ei suutnud ellu jääda, vaid sai ka üksi ookeani keskel veedetud aja jooksul samal ajal rekordiomanikuks. Kuidas ta siis täpselt õnnestus?

Alguses polnud seda keeruline teha, kuna parv oli hästi varustatud toidu, vee, tõrvikute, laternate ja köiega. Pärast varude lõppemist pidi Pan Lian õppima, et ellu jääda. Ta hakkas vihmavee kogumiseks kasutama oma jopet ja lõi laternast kalade püüdmiseks konksu. Ta tuli välja isegi kajakate püüdmisega: selleks pani ta vetikad konservi purki, mille ta kogus parve põhjast, ja kalatüki kõrvale. Niipea, kui mõni kajakas viidi sarnase "pesa" juurde ja istus läheduses, haaras mees selle kiiresti. Pikaajalise tegevusetuse tagajärgedest põgenedes hakkas Lien end köiega parvega siduma ja perioodiliselt ookeanis ujuma.

Kui ümberringi hakkasid paistma haid, ei kartnud meremees. Vastupidi, ta hakkas neid püüdmiseks väikeste kaladega meelitama ja kasutas relvana naelu. Eriti kuivadel päevadel jõi ta nende kiskjate ja lindude verd, et mitte dehüdratsioonist surra, ja liha kuivatati päikese käes. Tema kodulinnas Hainanis oli roog, mis oli valmistatud päikese käes kuivatatud haiuimedest ja sisikonnast. Nii ta tegi, saades Hiina hõrgutise.

Päikesepõletused muutusid üha valusamaks ja laevahukuga mehe vaimne seisund hakkas halvenema. Kuid kõige enam oli ta masenduses, et temaga tutvuvad laevad eirasid tema abi, vaid möödusid. Kuid tema meeletugevus ja janu ei lasknud tal loobuda, ja siis ühel päeval märkas ta äkki, et vee värv on muutunud, mis tähendab, et kuskil lähedal peaks olema kallas. Varsti nägi ta kalalaeva ja hakkas appi karjuma. Tema suunas suundusid kolm Brasiilia kalurit ning mõne aja pärast ta juba päästeti ja viidi haiglasse. See oli 5. aprill 1943.