Kosmonautid kaotavad loovuse: kuidas kaaluta olek mõjutab ajutegevust

Edaspidiste Marsi-reiside ootuses imestavad teadlased üha enam, kui pikk viibimine kosmoses on inimestele ohtlik. Pikka aega selliste missioonide ettevalmistamisel keskendusid teadlased väikese isoleeritud meeskonna psühholoogilise kliima uurimisele. Kuid hiljutised uuringud on näidanud, et astronautide suhted pole pikkade lendude ja välismaalaste missioonide peamine probleem. Selgub, et nullgravitatsiooni korral hakkab inimese aju tööle hoopis teisiti kui Maa peal ja see võib teadlaste sõnul kosmoseuuringutes olulisi muudatusi teha.

Inimese vestibulaarse aparatuuri töö on otseselt seotud gravitatsiooniga. Kosmoses või isegi näiteks Marsil, mille gravitatsiooniline külgetõmme on vaid 0,3 maaosa osa, on vestibulaarse aparaadiga ja sellega koos ka aju tööga seotud mitmeid raskusi. Kui jätta välja keerulised teadusterminid, võib öelda, et aju tajub keha vertikaalset asendit aktiivsuse ja ärkveloleku seisundina ning horisontaalset puhkeseisundina. Ja nullgravitatsiooni korral töötab inimese aju umbes nii, nagu oleks inimene puhkeasendis.

Seda omadust arvestades viisid teadlased läbi ajutegevuse uuringu lamavas ja seisvas asendis. Selgus, et sarnaste probleemide lahendamisel ei kipu valetav inimene ehk puhkeseisundis eksperimenteerima ja teeb otsuseid mustri järgi. Pealegi ei arvesta selline inimene sageli väljastpoolt tulnud nõuannete ega hästi põhjendatud kriitikaga. Samal ajal on inimese aju püstises asendis aktiivsem ja otsib oma ülesannete lahendamiseks originaalseid viise. Selle põhjal on teadlased soovitanud, et astronaudid, kes pikka aega on kaalutu olekus, käituvad sarnaselt. Mõnevõrra aju lõdvestamine polegi nii hull, kui kõik läheb plaanipäraselt, kuid hädaolukorras võib see põhjustada tõsise vea, kui aju ei suuda õiget lahendust leida.

Teine probleem, mida teadlased märgivad, on seotud ka aju tööga ja täpsemalt selle struktuuri muutumisega. Nullraskusega inimese aju tõuseb ja surutakse kolju külge. Lisaks on suurenenud tserebrospinaalvedelik, mis pigistab sõna otseses mõttes aju erinevaid osi, halvendades nende tööd. Kosmonautidel, kes veedavad pikka aega ISS-i, on peavalu ja nägemispuue. Teadlased seostavad neid tagajärgi aju struktuuri muutustega, mis on tingitud kaaluta olekusest.

Seega näitab iga uus uuring, et kaaluta olek pole inimkehale nii kahjutu, kui esmapilgul võib tunduda. Samal ajal kannatab mitte ainult luustik, mis asub ebaharilikes tingimustes, vaid ka aju. Praegu ei suuda teadlased seda probleemi lahendada ja ainus viis gravitatsiooni puudumise tagajärgede leevendamiseks on luua inimestele kunstlik gravitatsioon. Kuid siin pole tehnilisest küljest kõik nii lihtne. Seetõttu pole skeptikud kindlad, kas lend Marsile, mis on kavandatud 2030. aastatesse, võib isegi aset leida. Tõepoolest, kui nullgravitatsioon kestab kaua ja missioon naaberplaneedile võtab mitu aastat, ei pruugi inimese aju lihtsalt vastu pidada.