Mitte tulevik, millest me unistasime: kunstnik näitas seda, mis meie planeeti ootab

60–80-ndate kosmoseprogrammid andsid alust terveks teoseks popkultuuri utoopilise tuleviku teemal. Filmid ja raamatud rääkisid meile, kuidas me varsti elame: oma laevadel universumi avarusi künda, kaugetele planeetidele lennata ja tulnukatega suhelda. Inimesi ootas tulevik ulmemaailmast, tundus, et kõik oli enne meid avatud ja selle tulevikuga ei jaganud meid rohkem kui paarkümmend aastat. Kosmos polnud aga nii lihtne ja selle saladusi tuleb veel mitu sajandit selgitada. Kuid utoopia asendus düstoopiaga: tänapäeva popkultuuris on liiga palju apokalüpsist. Tulevik paistab rohkem kui raamid Mad Maxist, kus meie planeet on ammendatud ja lennud kosmosesse on juba ammu unustatud.

Ja just sellist maailma näitab Scott Listfield oma maalidel. Ta meenutab nostalgiaga aega, mil tundus, et kosmoses ja universumis pole peagi ühtegi varjatud nurka. Nüüd kogunevad kõik tulevikuunistused aga tolmu riiulile ja Listfield ei künda avatud ruume. Tegelikkus on pisut kurb ja pole palju erinev sellest, mis ta oli 30 aastat tagasi: väike korter, mikrolaineahju õhtusöögid ja bussiga tööreisid. Lisaks vaatas kunstnik Stanley Kubricku 1968. aastal pildistatud Kosmose odüsseiat ning tema maalidele ilmus astronaudi pilt.

Ja siin on kõiges astronaut: ta vaatab meie elu osaks ja taustaks saanud säravaid stendid, ta seisab mererannas või näeb hävinud hoonet või võib-olla vana rohuga kaetud pommivarjendit. Astronaudi nägu on peidetud, pole näha, kes on kosmoseülikonna all, sest see isikustab tühjust. Kuid võite kindlalt öelda, et see kangelane tunneb end tänapäeva maailmas üksildasena, ta on nagu välismaalane, kuigi ta loodab endiselt helgele tulevikule.