Miks nimetatakse Tallinna neetudiks: hukkaja, KGB, trükikoja ja kummituste kohta

Enamik turiste armuvad Eesti pealinna esimesest, isegi põgusast pilgust, kuid vähesed linna külalised teavad, millised lood on tegelikult selle keskaja tervitava atmosfääri taga peidus, milliseid saladusi hoiavad kohalikud ehitised ja restoranid. Mida kohalikud teile ei räägi, lootes mitte neid eemale peletada? Nõus, lõppude lõpuks tahavad vähesed inimesed osta maja, kus naine pidevalt naerab deemonliku häälega, ja vaevalt on neid, kes tahaksid einestada restoranis, kus põrand on valmistatud hauakividest, noh, vähesed inimesed tahavad saada frontaalses kohas staariks, sest sellel pole midagi pistmist " Maja-2 ", kuid ainult linna hukkamisega.

Tallinna vanalinn meelitab nagu innukas kalur osavalt turiste oma võrkudesse, noh, nii et nad tulevad selle ilu vaatama, et täielikult sukelduda selle tõelise keskaja suurepäraselt taasloodud teatrisse. Kuid otsustades seinte taha peidetud skelettide arvu järgi, needis keegi seda linna hästi või lihtsalt lisas sünged värvid erksale positiivsete muljete paletile. Lõplik kohtuotsus tuleb muidugi teile kätte anda, kuid pärast kogu tõe teada saamist.

Kohalikud räägivad, et kõrgel künkal asub salapärane häärber, mis kuulus korraga von Brevernite perekonnale, kuni see täieõiguslik härrasmees selle vana maja oma tarbeks ostis. Tema perekonnanimi ütleb teile vähe ja ta pole kuulus millegi erilise poolest, kuid ta kujutas alati ette kummitust, mis naeratas deemonlikult, segas külaliste võõrustamist ja magamist.

Kuid ta nimi oli juba hall leedi. Tänavatel käinud inimesed rääkisid, et ta töötas eelnimetatud härraste majas teenijana ning südame, kire ja ihade soovil sai temast majaomaniku armuke. Ja kui naine oli temast tüdinud ning hakkas oma naist üksikasjalike lugudega ähvardama, tappis ta ta vaikselt ja seinas ta otse oma sünnimaja seina. Seetõttu ilmub meie armuke alati räpases hallis, pikkade räbaldunud küünte ja kätega kleidis, sest tal polnud kerge sealt välja pääseda ja kõik selleks, et magavaid mehi kägistada, aga häda on selles, et ta naerab rumalalt ja manitselt.

Mis aga üllatav, pole mitte hüsteerilise kummituse olemasolu majas, vaid asjaolu, et tänu sellele vääritimõistmisele tehing tühistati, kuna lepingus ei olnud näidatud müstilist vaimu, mis läks kinnisvara koormamisele. Tulemus? Omanikud tagastasid maja ja nad omakorda lubasid maksta sellele jõukale härrasmehele kõik senti tagasi. Te küsite, mis selle hoonega nüüd on? Legendaarne maja asub Toom-Koli tänaval ja sellel on salapärane kolmeteistkümnes number, nüüd on seal Kanada konsulaat ja restoran.

Muide, seal on veel üks salapärane asutus, mille nimi on "Munga kelder", ja see on peidus Viini tänaval 12. Restoran ise pole eriti tähelepanu väärinud ja ma poleks sellest isegi meelde tulnud, kui see poleks olnud veel ühe lõbusa fakti jaoks. Kunagi oli trükikoda, kus öösel juhtusid väga kummalised asjad, inimesed kadusid ja ilmusid ajalehed kummalise, lubamata materjaliga. Nad ütlevad, et kõik imed juhtusid kindla soo tõttu, kuna nad panid selle välja kiriku kalmistu hauakividest. Sildid kustutati muidugi talla pidevast hõõrdumisest, kuid müstiline vaim jäi tuppa.

Ja keskajal Ryutli tänaval ühes majas elas hukkaja. Lugu pole hirmutav, vaid lihtsalt kummaline, sest tal ja kogu perekonnal keelati kirikus käimine ning tütar ei saanud pikka aega abielluda. Selle tulemusel päästis kogu olukorra ainult teise hukkaja poeg. Kummaline tundub, et inimene tegi kasulikku asja, kuid need ei meeldinud talle.

Sarnane saatus on majaga Pagari tänaval 1. Nüüd on seal juba luksuslik elamukompleks, kuid kortereid seal vaevalt müüakse. Näib, milles on probleem?

Selgub, et inimesed mäletavad veel neid hiljutisi aegu, kui siin asus KGB peakorter. Inimeste seas on loomulikult kuulujutt seina kustutamatust verest, mida on siin pideva piinamise ja hukkamiste tõttu palju. Noh, kõik mäletavad veel, et just nendest ustest algas pikk tee Vene põhjaosa laagritesse. Pole üllatav, et pool selle kompleksi reklaamikampaaniast põhineb fraasil “unustage KGB!”.

Oh jah! Frontaalne koht. Eesti ajaloolase Jüri Kuuskemaa sõnul oli Liivalaia tänaval praeguse Swedbanki kontori asemel kunagi hukkamisväljak, kus hukati inimesi. Pealegi öeldakse raamatus „Legendides Tallinn”, et hukkamine pea maharaiumisega oli ülemklassi eriline privileeg, sest tavalistel inimestel tehti rattaid, kõik luud purustati ja siis jäeti nad lindude söömiseks elusateks. Naissoost tapjad maeti elusalt, kaalul põletati nõiad ja loomuomadused ning võltsijad praeti keevas õlis.