Silmapaistvad arhitektid: ükski lindudest ei saa selliseid pesasid üles ehitada

Paljud loomad eelistavad elada mugavalt: kaheksajalad otsivad riffidest eraldatud kohta, koprad ehitavad sooje hubaseid hütte ning sipelgad ja termiidid ehitavad terveid maa-aluseid losse. Lindude seas on ka oma silmapaistvaid arhitekte, kelle majad on oma suuruse ja paigutuse keerukuse tõttu lihtsalt hämmastavad. Täna räägime avalikest kudujatest, kelle pesad on Aafrika maastiku lahutamatu osa.

Kudjapere linnud suudavad ehitada väga ebaharilikke pesasid, kuid tavalised avalikud kudujad (lat. Philetairus socius) ületavad selles oskuses kõiki oma sugulasi. Need väikesed linnud, kelle suurus ja välimus sarnanevad meie varblastele, elavad Aafrika savannis ekvaatorist lõunas. Neid leidub arvukalt Lõuna-Aafrikas, Namiibias ja Botswanas, kus nende ebaharilikke maju võib sageli näha puudel.

Tavalisi kangakudujaid ei nimetata asjata, sest nende kolooniates võib olla 300–500 samas majas elavat isendit. Nagu enamus linde, ehitavad tavalised avalikud kudujad pesa puudele või muudele kõrgustele. Üsna sageli valivad need linnud pesade ehitamise aluseks elektriliinide postid ja siis muutuvad nad üsna kummalisteks struktuurideks.

Kudujad ehitavad pesasid kuivast rohust ja õhukestest okstest ning küljelt näevad need välja nagu koristamata heinakuhjad. Tavaliste avalike kangrute eluruumid on ebakorrapärase kujuga ja ulatuvad 3-4 meetrini ning suurte kolooniate pesad võivad kasvada kuni 8 meetrit laiuseks.

Avalikud pesad on keeruka struktuuriga ja koosnevad eraldi pesadest, mille koguarv võib ulatuda 300-ni. Toas on eraldi paarid noorpaaridele ja nende järglastele ning täiskasvanud lindudele on ruumid, kus elab korraga mitu isendit. Selle pesalinna välississepääsud on kaetud okstega, nii et röövmaod ei saaks sisse hiilida, lisaks on vahekäigud sageli varustatud teravate pulgadega, mis on suunatud väljapoole. Lisaks kõigele on pesas valesid ja reaalseid sissepääsusid, seetõttu pole isegi kui madu jõuab puu juurde, pole sellel palju võimalusi lindu ega mune süüa.

Pesa sees mugavam mikrokliima kui väljas. Keskpäevane kuumus või öised temperatuuri langused pole linnuse lossis nii märgatavad ning vihm ega tugev tuul ei mõjuta linde. Pesad võivad ühes kohas eksisteerida aastakümneid, laienedes järk-järgult ja suurenedes ning neis elab korraga mitu põlvkonda linde. Samuti on üle 100 aasta vanad avalike kudujate üksikud pesad. Samuti juhtub, et puu on juba surnud ja avalike kudujate pesa eksisteerib endiselt.

Selline koostöö võimaldab väikelindudel suurendada oma ellujäämisvõimalusi: suurt karja on lihtsam kaitsta eluruumides röövlindude ja madude eest ning jälgida ka järglasi.